badboy12
Mu noorem vend
on nüüd 12aastane. Alles-fucking-eile sättisime perega Robinsone vms vaatama, kui see pisike emme kõhust välja hakkas tahtma! Kuidas ta siis täna nii suur on?!
Vaadake, minu enda sotsiaalsem pool hakkas välja arenema umbes sellel ajal. Pean selle all silmas kõiki neid ajuväärastusi nagu ilgelt ägedad kasutajanimed ja pubekapahandused, mis praegu kõik epic-idiootsed tunduvad. Mõtlen õudusega, et emmel-issil on see üks veel vaja inimeseks kasvatada. Ma ei ütle, et see väike poiss pole üldse inimene. Ta üsna väga juba on. Mis teeb olukorra hullemaks. Ta on juba nii läbinägelik, sõnaosav, julge ja ülbe, et ma ei oska ühelgi moel ennustada, mis nüüd saab.
Kotid ehk lõõmav puberteediiga
Kevadise suurkoristamise käigus käin kogu toa üle. Mida ei vaja/kasuta/armasta, läheb. Kui ette jäävad kooliasjad, istun seina äärde maha. Mul on ju kõik aeg maailmas – lehitsen ja sorteerin. Kätte jääb sinine õhuke vihik, mille ainus eesmärk oli talletada ilgusi, mis meie pubekamõistused 5 aastat tagasi välja suutsid mõelda. Pärineb 2007. aasta jaanuarist. Tabab suur kogus häbi ja kahetsust. Ma ei mäletanud ega tajunud, et nii bully olin. Raske lugeda. Ainult üks lehekülg ajab veel naerma.
Seda ka pigem MILLEGA-ME-NENDES-KIRJANDUSE-TUNDIDES-TEGELESIME??”!?!?-XD-stiilis.
The Adventurous Pursuit of Happiness 