Sitt, rõõm ja hammastega vagiina
Oh, I do feel like a little piece of unworthy shit. Hakkan siis mina viimasel hetkel Elisa Eesti AS-le tasuma 5 eurot ja 92 senti Mindi eest: kasutajatunnus ja püsiparool on köki-möki, aga kui paroolikaardi osas tuleb ette numbrikombinatsioon 72, on häda majas. Asi on selles:
Kuhugigi linna satun, vahetan esimese asjana ära. Sest tänane olukord sai lihtsalt liiga nõme. Mitu strateegiat kujunes välja.
- Värskendasin lehekülge.
- Sulgesin lehekülje. Sulgesin terve netiakna.
- Proovisin teist brauserit. Ikka tahtis 72. parooli.
- Kolasin läbi kaustad, kus oleks saanud olla pilte, kuhu oleks teoorias võinud peale jääda paroolikaart. Mõne leidsin. Oli valet pidi, vales asendis või numbritest polnud midagi aru saada.
- Palusin emalt, et tema maksaks. Ta arvas, et ta teab enda kasutajatunnust ja püsiparooli, aga see ei olnud kindlasti nii.
- Nõustusin ema välja pakutud lahendusega. See tähendab, et ta ajas isa üles ja ütles, et minul on tänase kuupäeva jooksul vaja maksta arve. Isa oli nõus.
See, et mu isa nõustub, ei väljenda, mida ta asjast arvab. Tegelikult talle ei meeldi üleüldine kusiklus. Ehk see, et inimene ei suuda kahe nädala jooksul normaalselt enda kuueeurist arvet ära maksta ja siis laseb teisel inimesel veel kolmandalt raha küsida, et seda viimasel õhtul teha.
No kuidagi ei suuda endale pai teha ja öelda, et sitaks survivor, arve on ju tasutud.
Päeval tundsin end küll vägevalt. Ärkasin pooles päevas enda ilusas puhtas toas, sirutasin ja väänlesin rahulolevalt nagu mõnulev kassike päikse käes. Valasin suure sinise plekkkruusilahmaka vett täis, tõin külmakapist sidruni, mille pooleks lõikasin. Pigistasin poolikuid kruusi kohal, et hapu sidrunivesi valutult virgaks teeks. Ema kutsus metsa. Olin kohe nõus. Pigem võtan mehe kombel võsa ja rägastikku maha kui niisama jooksma surun või hommikuvõimlemist teen. Riided selga ja natuke putru kõhtu saanud, võisime minna.
Lugesin emale tee peal tema isa kirjutatud autobiograafiast vanaisa sõjaaastate kohta. Kui küsisin emalt, kas ta ise on lugenud seda, rääkis ta loo, miks ei ole ühtegi vanaisa teost lugenud. Vanaisa andis ühe oma luuletuse talle lugeda ja ema kirjutas sinna juurde täiendusi. Luuletus sai avaldatud ja ema ei näinud seal enda soovitatust sõnagi. Mingil põhjuselt, mille kohta ei küsinud, ei tahtnud ema ta kirjutisi enam lugeda. What a fucking loss, sest Äti kirjutas nii stiilselt ja hästi, et olles lugenud 8 lehekülge tema sõjakäigust ja mis tema vennast sai, tundsin, nagu mul oleks geneetiliselt soodumus olla uskumatu. Ja füüsiliselt takistamatu. Ta oli lihtsalt nii vägev. Ja mul on tohutu au olla tema järeltulija.
Võtsin ta elulooraamatu metsa lugemiseks kaasa, sest olen mõelnud anda Eerole eksemplari. Noormees küsis tast kuuldes tema sõjatee kohta asju, mida mina ei osanud lapsena vanaisa lugudes tähele panna ja meelde jätta. Õnneks hiljuti sellele mõeldes viisin kokku, et eluloos peaks ikka olema kirjas. Ja täpselt temale omaselt, olid raamatus kuupäevaliselt ja detailideni kõik tegemised ja olemised kirjas. Beib suudab seda asjaolu vist veelgi enam hinnata, sest teab Teise maailmasõja käigu kohta minust rohkem. Oskab terve sõja konteksti tema loo panna.
Viimasel Tallinnas-käigul
oli kallimaga (nagu alati) uskumatult äge. Olime koos paduka eest peidus ja vaatasime elevusega, ega meie lõke ära ei kustu. Läksime jõe äärde
muidu kala püüdma
ja grillima. Alguses oli ilm super, aga niipea, kui Eero meie varjualuse püsti sai, tuli padukas alla. Lõppkokkuvõttes sai liha tehtud, sest meie tuli ei tahtnud kuidagi ära kustuda. Mida kõvemini tuul reipis, seda aplamalt ta allasadavat vett aurutas.
Päev oli kihvt.
Ometi bittersweet maiguga. Nagu eelmise suve lõpu lebotamised, kui olime terveid päevi voodis. Lahkusime sealt ainult, et kusta ja/või süüa. Siis oli ka kuklas vaikne sosin, et naudi-naudi, varsti rabelete mõlemad nii, et kui välguga pilti ei tee, ei näegi.
Aga eks ma siis naudin.
Lubasin endal asuda tekkinud filminimekirja kallale. Täna on näiteks The Shiningu päev. Öö, I guess. Eile vaatasime väikse vennaga ära filmi Teeth. Huvitavat mõtteainet andis. Eetilisi dilemmasid. Nt kas see on okei oma vagiinaga hammustada otsast teise inimese peenis? Aga kui ta sind reibib? Aga minna ilma peale jätiseid otsima lootuses, et nad annavad võimaluse oma noku pooleks naksata?
Ramble and shit
I’m writing an essay. At 82 words right now. Including the title. I have until midnight. That’s around 5 hours. And there has to be 800-1000 words. I intend to blog AND write the-shit-I-will-proudly-call-my-final-essay at the same time.
Everything is obsolete and miserable. I couldn’t give 2 shits about anything, but a happy alas! – I continue to be in love. And his love is the greatest joy that has ever come to me. Therefore your tormented and ever so humble narrator is unable to let go entirely and be consumed by the rambling shitfuck one calls circumstance. I’ll lean on you through loveforliffe and do this shit.
98 words. I thought I should describe the thing I’m doing. I’m making an essay about questionnaires. Since the person conducting the lectures was a self-admiring idiot I hope he gets that my choice of this broad subject is meant to mock him. He’s going to have to read 800 words about what is a questionnaire. Like that was the only thought provoked in his shitty classroom. Well, back to it.
186 words. I’ll show you my favorite source. Yea, I know what you’re thinking. Because:
- I love and admire Bear Grylls.
- And I find no shame in recycling Wikipedia articles into scientific essays to get the final mark and finish this shit.
So yea, I have to agree, I am a survivor. Shameless and unstoppable.
366 words. I went downstairs to get some milk and rhubarb cake my mom made and I realized my essay is in Estonian. But I would really like for my foreign readers to understand it since I doing this post in English and thus teasing you guys a bit. I thought of a cure. Google Translate – paste – cut – paste. You wouldn’t lose a thing. Neither would I.
Oh, speaking of the delicious rhubarb cake… I’m home. As home as one can be. The fresh cut grass and the far away sound of my father’s lawn mower, the playful kittens, the super yummy food, the funny YouTube videos being all witty and obscene in the other room with my brother’s laughter interrupting them. I’m in my happy tranquil place. I’m as peaceful as I can get with this ton of shit on my back I have to craft into positive exam results.
Getting more cake and milk. Then back to the sturdy shit wagon some call Microsoft Word.
407 words. It is always a bit of a bad sign when you’re only half way through and you think it’s the right time to prepare the e-mail you have to write to send the essay. It feels like it’s just too soon.
415 words. It is unbelievable how little I want to do this.
424 words. Exactly 3 hours left. I’d like to have sex and/or sleep at this point.
I guess I have to continue writing then :(
575 words. This is also a good source. I just translate this shit and ramble on about it in quite logical paragraphs.
Did you know every huntsman has to give the state 10 euros a year now? Just for being a hunter. They still pay for the specific licenses when they want to shoot something etc guns stuff.
I think I’d like to kill something. In general. But I know I’d have a hard time killing an animal.
696 words. Hunger creeps up on me. I have an hour and a half left for at least 1o4 words. As I don’t intend to write more than 111 words more I do declare I shall eat. Probably soup. Since we have some.
818 words. I’m done. 44 minutes before the deadline. Hot as hell in here.
On to the next one.
The Adventurous Pursuit of Happiness 