Brunneni The Kompagnon ja unenäod
Teadvuse antro loengutes oleme juba puudutanud ka unenägusid. Absoluutselt ei mäleta enam, mis tekstiga see teema seotud oli ja kes tutvustas. Mäletan vaid, et soovitus oli hakata enda unenägusid kirja panema teadvuse antro päeviku raames. Üks tütarlaps rääkis, kuidas ta näeb unes tihti, et on sõdur sõjas ja kuidas ta miine paigaldab jm sõjategevusega unes aega veedab. Suht veider. See tüdruk ise on ka. Ta meeldib mulle :)
Samas üks noormees, kes on minu meelest nii diip ja huvitav, rääkis, kuidas tema ja grupp tuttavaid unenägudega mängima hakkasid. Ta sõber sattus vaimuhaiglasse, kuna ei saanud vist hästi enam aru, mis on reaalsus ja mis mitte. Suht põnev.
Aaa. Nüüd meenub. Meil on täpsem ülesanne ka. Pidime pool tundi niimoodi veetma, et oleksime nagu unenäos.
Ja et kuidas tead, et praegu unenäos ei ole. Mingi pool tundi parakaid, ühesõnaga. Tegelen sellega kohe, kui olen unenägudest ära rääkinud.
Pärast toda loengut, kus soovitati unenägusid dokumenteerida, nägin järgmisel ööl kaht unenägu. Mõlema puhul teadsin, et need jäävad niisamagi meelde. Nüüd ei mäleta kumbagi. Mhmh, paremat strateegiat on vaja.
Täna olengi targem. Nägin unes, et kuulusin gruppi, mille eesmärk oli kaitsta/koguda ingleid, kes on inimeste kehades maa peal. Loomulikult sõitsime siis kanuuga mööda jõge suure kiriku juurde. Seal oli Gabriel. Võitlesime mingite suvakate deemonitega. Võtsime Gabrieli kaasa. Ta oli väike neegriplika, kes istus kanuus sirge seljaga ja laulis hästi ilusalt. Viskasin talle saunalinu peale, et ta nahavärv ja laulmine meile tähepanu ei tõmbaks. Ikka laulis edasi.
Panin selle paar tundi tagasi uude märkmikku kirja. Ostsin selleks enne tööd suhteliselt kalli hinna(aga superkvaliteedi)ga Brunneni The Kompagnoni. Mingi 8+ euri. Ostsin just ilusa ja lihtsa välimuse pärast, aga see on igati imeline. Järjehoidja, tasku mingi sita jaoks. Kumm, pliiatsihoidja. Lehtedest ei lähe midagi läbi. Kill me, kui ilus ja äge!
Lahedad inimesed võivad siis valmis olla, et ma hakkan neile igaks uueks alguseks või seikluseks Kompagnone kinkima.
Jeesh-jeesh-joo! Teen siis selle katse või eksperimendi ka ära. Olen pool tundi nagu unenäos. Ei tohiks raske olla pitsade valmistamist unenägudega siduda.
19:18 algab
19:19 Ma ei usu, et olen unenäos. Kõik on nii avar. Unes ei ole nii.
19:20 Üritan end üles ajada. Surun silmad kinni ja teen lahti kiirelt (Unes on see toiminud). Kas füüsikaseadused kehtivad mu ümber? Mu unenägudes ei ole Päikest näha. Samas, praegu pole ka.
19:23 Keegi ei ründa mind. Ma ei saa unes olla.
19:24 Panin käe ahju. Soe oli. Ma ei tea, mida see tähendab.
19:25 Palju eri eesmärkidega inimesi. Pole minu unenägu vähemalt. Aga silmad on udused.
19:29 Rimini läks nõksu kõrbema ülilühikese aja jooksul. Võib vabalt uni olla
19:31 Mul on palav, aga teised on paksult riides. Jalaraskused pole rasked, miski ei valuta. Ainult palav on.
19:32 SITAKS HEA MÕTE: Ma lähen kusele! Kui ma üles ei ärka varsti või keegi mind üles ei karju, olen ärkvel ja ei pissi voodisse (Y)
19:34 Käidud. Praegu kõik korras :D
19:36 Võtsin väikse Grande proovida. Loodan, et jõuan proovida enne 30 mindi lõppu. Hakkab jahe. Huvitav.
19:39 Kõik on nii udune. Vihkan neid läätsesid. Peamine asi koos kuumusega, mis räägib unes olemise kasuks.
19:41 Laura Palmer. Sometimes my arms bend back.
19:43 Kergelt janune. Toetan kintsu vastu külmkasti. Hästi soe on. Kas ma magan ja Beib muutis asendit? On tema mu vastas? Sirutan käsi, et panna teda asendit muutma, kui ma peaksingi voodis magama. Nõnda ei pea ma ise jalgu liigutama. Soojus ei muutu. Absoluutselt vahet ei ole. Jepp, ei maga vist siis.
19:44 Kassa on rohkem, kui arvasin. Hmm. Uni?
19:45 Grande sai valmis!
19:48 See pitsa on nii hea. Ma ei saa enam üldse aru, kas see on uni või lihtsalt Pizza Grande standard.
Harjutus oli natuke huvitav. Naljakas oli jälgida ennast leidmas viise, kuidas teha vahet reaalsusel ja unenäol. Samuti on mitte-nii-ajunuss siin aega sisustada uute asjadega :)
Edit
Õppejõud täpsustas ülesande juhendit:
5) Dreams: Try to imagine in your ’waking’ state that you are ’dreaming’. On the streets, in the University, shopping mall, in your own home – whichever place you chose, look around and imagine that you are dreaming. Move around, do your normal activities, but imagine that it is a dream. Try to keep that feeling for awhile (10 minutes) – don’t do it too long, I dont want you to end up in a mental hospidal. And of course, write down your experience. You can think of the meaning of ’dream’ in your experiences, and why is it important to take dreams seriously, combining this little exercise.
The Adventurous Pursuit of Happiness 